Meie uue intervjuusarja Karantiinilood järgmised külalised on TMW konverentsi ja linnafestivali programmide juht Natalie Mets ja Go Groupnõukogu liige Tiit Pruuli. Ettevõtted Go Travel, Go Bus ja Go Hotel Shnellion olnud TMWi fantastilised partnerid aastaid, ei teagi, mida ilma nendeta teeksime. Soovime südamest edu kõigile oma partneritele turismisektorist, palavad tervitused muidugi ka Nordic Hotel Forumile!
Loe, kuidas kulgevad Natalie ja Tiidu päevad füüsilise isolatsiooni ajal – mida nad mõtlevad ja tunnevad, loevad ja kuulavad ning mida ootavad tulevikult.
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Natalie: Igapäevane muusika kuulamise trajektoor liigub Bandcampi, IDA Raadio kahe kanali, NTS-i ja koduste plaatide vahel. Bandcamp on suurepärane platform uue muusika avastamiseks ja artistide toetamiseks. Bandcamp korraldas 20. märtsil kampaania, kus kogu sel päeval teenitud tulu läks otse artistidele. Kokku osteti sellel päeval 4,3 miljoni USA dollari eest muusikat ja merchi. Minu möödunud nädala lemmikleid on jazzialbum Shabaka and the Ancestors “We Are Sent Here By History”.
Lisaks kuulan erinevaid podcaste ja saateid, viimase aja inspireerivaimad episoodid olen leidnud “Time Sensitive” sarjast.
Uudiseid loen praegu teadlikult vähe ning pigem otsin sügavutiminevaid teadusartikleid, mis ei tekita paanikat, vaid selgitavad olukorda. Alustasin sügisel magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis sotsioloogia erialal, millega seoses pean nädalas 100–200 lehekülge erinevaid tekste lugema, täna näiteks narratiivsest etnograafiast. Ilukirjandust olen karantiini ajal lugenud isukamalt kui eales varem: nädalaga olen lugenud 350 lehekülge Murakami raamatust “The wind-up bird chronicles”.
Vaatan palju aknast välja või siis jalutades kuhugi ebamäärasesse kohta, aga õhtuti võtan ette ERR-i arhiivi ja Netflixi valiku. Kõik musafilmid, alates Miles Davisest ja lõpetades Lady Gagaga olen Netflixist ära vaadanud.
Tiit: Töötan rangelt kodukontoris. See tähendab, et: a) töötan koos oma 800 kolleegiga, kellest paljud peavad ka füüsiliselt tööl olema; b) käin 4. A klassis koos oma pojaga; c) õhtuti istume perega ja vaatame koos mõnd filmi või neti-kontserti. Tänan, muusikud, selle initsiatiivi eest! Kuna püüame abikaasaga kokku kirjutada meie Antarktika ekspeditsiooni raamatut, hekseldame praegu läbi palju polaarkirjandust ja -filme. Just vaatasime George Butleri “The Endurance: Shackleton’s Legendary Antarctic Expedition”, mis annab eepilise ülevaate Ernest Shackletoni dramaatilisest reisist. Ilukirjandust pole viimasel paaril nädalal jõudnud muud lugeda, kui pojale õhtul unejutte. Kivirähk on meie lemmik niikuinii, praegusel ajal eriti.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Natalie: Hetkel tunnen kogu aeg erinevaid tundeid, aga peamiselt suurt segadust seoses teemadega, mis mu elus justkui prioriteetsed on. Muidugi leian, et kultuur mõjutab maailma kõiki aspekte väga palju, aga samas soovin antud momendil, et info, mis inimesteni jõuab, oleks korrektselt kujundatud ning viiks poindi kohale. Ja täpselt samal ajal tunnen ma, et kõik need, kes saavad, peavad just nüüd toetama kohalikke klubisid, plaadipoode, muusikuid, raamatupoode, kohvikuid jmt. Ja niipea, kui olen selle mõtte ära mõelnud, meenuvad mulle inimesed, kes elavad allpool vaesuspiiri või on koduvägivalla ohvrid. Ehk siis väga palju ja läbisegi tundeid. Seda kõike saadab ka uus rutiin, mis on mu tempo 100 pealt 10 peale tõmmanud. Iseenesest on see palju tervislikum kui mu varasem tavapärane hoog.
Tiit: Keskenduda on raske. Ikka lähed netti, vaatad, mis on vahepeal toimunud maailmas ja Eestis. Ma toetasin esmalt väga tugevalt meie valitsuse otsust kehtestada eriolukord, aga nüüd näen, kuidas minu meelest kaotatakse palju aega võitluses viirusega. Eriolukorra valitsus peab olema otsusekindel valitsus, mitte vaatama käsi laiutades pealt, kuidas nappegi kehtestatud korraldusi ei täideta – möllatakse veel avatud kaubanduskeskustes ja hullatakse mänguväljakuil. Meie kõigi jaoks – nii tervise kui ka majanduse jaoks – on parem, kui kehtestame 3–4 nädalaks väga ranged liikumispiirangud ja saame siis võimalikult kiiresti kriisist taastuda. Praegused poolpehmed meetmed ainult pikendavad agooniat ja võivad tekitada meeletu surve tervishoiusüsteemile.
Millisest tulevikust unistad?
Natalie: Aasta aega tagasi tegi suur osa meist sotsiaalmeediasse pilte #kõigieesti või seises Stenbocki maja ees valitsuse suhtes kriitiliste postritega ning kujutasime ette, mida Brexit endaga kaasa toob. Mitte keegi ei osanud mõelda sellele, et aasta hiljem oleme suures globaalses kriisis, rääkimata selle ulatusest ja põhjustest. Ma soovin, et inimesed tulevikus ei unustaks minevikus toimunut, analüüsiks kõiki oma tegusid kaks sammu ette ning suudaks mõelda ohtudele ja võimalustele, mida iga meie samm toob kaasa nädala, kuu, aasta ja 10 aasta pärast.
Tiit: Ma arvan, et pärast seda, kui me oleme selle kriisi, loodetavasti võimalikult väikeste valudega, aga hoiatan – ikkagi palju haiget saades -, üle elanud, oskame me rõõmu tunda ka väga väikestest asjadest.