Täna jagavad oma karantiinilugusid meie partneri BLRT Grupp / Noblessner eriprojektide juht Ann Virkus ning TMW fotograafide koordinaator Marina Pushkar.
Tõelise võitlejahingega Ann Virkus on muuhulgas vedanud ka sotsiaalkampaaniaid valusatel teemadel nagu uimastiennetus, HIV ja AIDS ning töötanud Tervise Arengu Instituudis projektijuhina. Nüüdseks on ta üks võtmetegijaid selles, et Lennusadama kõrvale endisse Tsaari-Venemaa allveelaevade tehase territooriumile rajatud Noblessnerist on saanud inimestele ja merele avatud, igas mõttes elav sadamalinnak. Siin kohtuvad suurejoonelised ajaloomälestised tulevikkuvaatava uusarenduse ning inimkesksete ja põnevate ajaveetmisvõimalustega – rannapromenaadil jalutamisest kuni ekspeditsioonini PROTO avastustehase uuendusliku tehnoloogia ja Jules Verne’i ajastu atmosfääri. Tänavusel TMW festivalil leiavad Noblessneris aset tervelt 5 kontserdi- ja peoõhtut nii Noblessneri valukoja Nobeli saalis, Kai kunstikeskuses kui ka technoklubis HALL.
Marina Pushkar on võrratu moe-, elustiili ja ürituste fotograaf, kel on aastate vältel õnnestunud TMW festivalil tabada märgilisi hetki intiimsetest ja erilistest linnalava laividest ägedate festivalikarakteriteni. Sel aastal juhatab Marina aga kogu TMW vabatahtlike fotograafide väge.
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Ann: Vist kõige rohkem olen oma pikkadel asotsiaalsetel jalutuskäikudel vaadanud inimtühje vanalinna tänavaid ja kuulanud Kohtuotsa vaateplatvormil uut, seni olematut heliteost nimega Vanalinna Vaikus. See on hämmastav elamus. Kodukontoris kuulan peamisel Spotify Brain Food ja Deep Focus playliste. See vähene, mis tööst ja argiaskeldustest üle jääb, on täidetud teatrietendustega ERRi arhiivist ja pikkade telefonikõnedega sõprade ja lähedastega.
Marina: Kuulan päikeselist Itaalia muusikat ja „Anna Karenina“ audioraamatut. Loen Hans Roslingu raamatut „Factfulness“. Vaatan aknast välja ja jooksen metsas ringi.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Ann: Aeg liigestest on lahti… Oleme keset ajaloolist hetke, mille mõju maailmale võiks ehk võrrelda interneti jõudmisega masskasutusse. Praegune aeg sõelub arusaamu sellest, mis on päriselt oluline. Kas maailma päästavad ülekullatud superstaarid või nimetud tagasihoidliku palgaga teadlased ja tuhanded teised, kes otseses mõttes eluga riskides eesliinil rabavad? Kellest ja millest me päriselt hoolime – inimestena, kogukonnaliikmetena ja kodanikena?
Tunnen puudust sünergiast, mis tekib inimeste füüsilisest kohalolust ja sellisest videokõnede lahendusest, mis võimaldaks vestluspartneritel läbi ekraani teineteisele silma vaadata.
Rõõmustan vaikses äratundmises, et kultuuriteated pole meediast kuhugi kadunud. Erinevalt spordivõistlustest on paberile, filmi, pildifaili või helikeelde valatud looming lõpmatuseni taaskasutatav.
Õnneks oleme Noblessneris jõudnud suurema osa tänavaid valmis ehitada ja enamus ajaloolisi hooneid on renoveeritud. Nii on meil kõigile pakkuda imeilusaid vaateid, turvaliselt avarat linnaruumi ja sületäite kaupa värsket mereõhku.
Marina: Pidev varjatud ressursside ja talentide avastamine, nii enda kui ka lähedaste oma.
Millisest tulevikust unistad?
Ann: Väga lihtsalt öeldes unistan vähem raiskavast ja rohkem hoolivast koostööle orienteeritud maailmast. Et maailma tippteadlaste ja -jalgpallurite palganumbrid vahetuksid ja et Eesti teadlased ei peaks enam kunagi rahapuuduses virelema.
Marina: Unistan ajast, kus meie tegevused ja plaanid on meie vaba valik. Unistan vabadusest ja suvest.