Täna jagavad oma karantiinilugusid Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppeprorektor Anne Pikkov ning TMW tubli veebitoimetaja ja ajakirjanik Sven Paulus. Loe, mida nemad sel kummalisel ajal kuulavad, loevad, mõtlevad ja tunnevad.
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) on hindamatu väärtusega vundament Eesti kultuuriloo, avaliku ruumi ja loovuse kujunemisele. Sealt on välja kasvanud põlvkondade kaupa kunstnikke, disainereid, arhitekte ja kunstiteadlasi, aga ka meie muusikaskenede suunanäitajaid. Imetleme EKA õppejõudude, vilistlaste ja tudengite tegevusi nii keskkonnateadliku disaini, linnaruumi kui ka kunstihariduse edendamisel ning oleme alati elevil võimalusest TMW raames ühiselt kunsti- ja linnaruumieksperimente teostada. Usume siiralt sellesse, et loovusel ja disainmõtlemisel on oluline roll ühiskonna arengus. Selle suurepäraseks näiteks on ka EKA tootedisainerite poolt hiljuti PERHi arstide juhendamisel loodud viiruse eest kaitsvad kaitsevisiirid.
TMW konverents toimub EKAs teist aastat järjest. Ootame juba augustit, et seal kohtuda!
Seniks aga lugegem, mida arvab Anne muuhulgas eriolukorra pausi väljakandmisest ja Sven mürasaastest.
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Anne: Täna on mu aknalauad täis mullatopsikuid herneste, salatite, kurkide ja paprikatega. Igapäevaselt on lisandunud sinna mango ja melon – mida parajasti toidulaual jälle hävitatud on. Kas käib see kevade või maailmamure juurde aga näha elu tärkamas on alati IME. Kui selgeks saab kultuuri tähtsus selles isolatsioonis! Filmid, raamatud, kunstnike kodulehed, sõbra saadetud muusika – naudin seda mõttekohta siin eluteel.
Sven: Kuulan peamiselt rahulikumat instrumentaalmuusikat ning suurel hulgal loenguid ja juhendatud meditatsioone sellistelt tegelastelt nagu Mooji, Osho, Ram Dass jne. Lisaks kuulan Vikerraadiost järjejutte, kuuldemänge, Ööülikooli ja loengusarja „Elu pärast Googlet“. Vaatamise poolel on paus – sulgesin oma peamise sotsiaalmeediakanali ehk FB ja uudiseid loen väga harva. Kuna olen ajakirjanduse olemusega üsna hästi kursis, siis tunnen, et pole vaja oma vaimu müraga vaevata. Õnneks on aeg selline, mis annab võimaluse lugeda. Sestap ongi hetkel käsil hulk raamatuid: näiteks John Case „The Genesis Code“, Tom Valsbergi „Eluterve pohhuist“, Fritz Riemanni „Hirmu põhivormid“ ning taoismi ja budismi käsitlevad teoseid jne. Sinna sekka loen (ja ka kirjutan) luulet.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Anne: Olen mõelnud, et igale põlvkonnale antakse üks suur ajalooline kogemus. Enda puhul arvasin, et selleks kogemuseks oli ühest riigikorrast välja võitlemine ja uue, vaba riigi sünd. Nüüd tunnen teist korda, et oleme suure muutuse lävel, endisena see maailm ei taastu. Hea hetk mõelda, mis on õnn. Hetkel paus kannab aga lõikab juba valusalt individualismi.
Sven: Mõneti mulle selline aeglasem elu (mil enamik inimesi ei kiirusta ega sebi ringi nagu surnud, veetes peamiselt aega vaid ekraanides, plaanides ja kalendrites) väga sobib. Pikaaegse aeglase eluviisi viljelejana meeldib mulle magada kaua ja ärgata ilma kellata, et veeta seejärel esimene tund päevast enne tööle hakkamist tasapisi talitades. Kuna olen ka kauane kodukontori fänn, siis üksi kodus olles igav juba ei hakka, ehkki aeg-ajalt oleks tore näha ka kolleege. Kokkuvõttes loodan väga, et praegune seisukord toob inimesed mõtlema sellele, mis on päriselt tähtis: hea tervis, lähedastega koos olemine, enda vaimu ja keha virgutamine lemmiktegevustega. Ehk on just siin uued võimalused terendamas – elada elu kvaliteetselt ja mitte taga ajada kvantiteeti.
Millisest tulevikust unistad?
Anne: Kui me siit targalt välja tuleme, on meil ilmselt juba loodud tugev alus uueks kultuuriks. Muutused hariduse omandamises, loomingu jagamises, pere- ja kogukonna niidistik tugevdatud ja tõestatud. Aga mitte valmis uut ilma ei igatse ma. Las jääda otsiv ja eksiv vaim ning ebatäius, mis on aluseks inimlikkusele ja ilule.
Sven: Kõige paremini võtab selle kokku Yoko Ono ja John Lennoni lugu „Imagine“.