Meie tänaseid karantiinilugusid vestavad TMW ja Shiftworks asutaja ja juht Helen Sildna ning sisearhitekt Ott Kangur, kelle ühiste omadustena võiks välja tuua märksõnad „koostöö“, „tunnetus“ ja „mõju“.
Helenis ühinevad arhitekti pilk ja sotsiaalselt tundlik süda ja neid omakorda liitev veendumus, et kultuur on võimas suhtlusvahend, mis ei koosne vaid pidulikest ja premeeritud suursaavutustest, vaid on teadlik protsess, milles ühtviisi tähtsad on nii kontseptsioon kui ka atmosfäär, ent eeskätt kaugeleulatuv mõju. Ühtlasi on tegu mitteametliku ägedaimate õnnitlussoovide koostamise maailmameistriga (tiimi ja sõprade peal testitud). Tänu sellele on tal õnnestunud koguda enda ümber ka dünaamilise ja motiveeritud tiimi ning koostööpartnereid.
Ott on üks selliseid partnereid, kes on läbi aegade loonud TMW ja Shiftworksi projektide lava- ja keskkonnakujundusi nii Tallinnas, Narvas kui ka välisriikides, samuti teiste festivalide nagu Jazzkaar ja PÖFF kujundusi. Ka teatrikunstnikuna (Ugala Teater, Theatrum) tuntud ning taaskasutusdisaini valdkonnas tegutsenud Oti portfolios on nii võluvalt askeetlikke kui ka äärmiselt mitmekihilisi lahendusi, mille ühendavaks omaduseks on aga alati “siin on hea, mõnus ja mõttekas olla.”
Loe, mida need imelised ja targad inimesed sel kummalisel ajal tarbivad ja mõtlevad ning millist inventuuri tulevikult ootavad.
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Ott: Hetkel on loodus kevadistest helidest ja silmailust tüüne. Lemmikud on lõunast saabuvate sookurgede hüüded, metsa muusika ja öised tähistaevad. Mind kõnetab ja inspireerib väga looduse võimas ilu, kuid inimese loodud helimaastikest naudin hetkel enim Ben Lukas Boyseni albumit “Spells”.
Helen: Olen nende viie nädala jooksul vaadanud viite dokumentaalfilmi, mis on mind tugevalt puudutanud. Täiesti kogemata on need filmid kõik rääkinud naistest, kes leidsid endas julguse iseennast ja oma elu ning läbi selle ka ühiskonda muuta. Suur osa neist filmidest on olnud saadaval ETV/ETV2 järelvaatamises, aitäh suurepärase filmivaliku eest!
„Neidis“ (Maiden) on võibolla üks inspireerivamaid dokke, mida olen näinud. Aastal 1989 astub maailma esimene purjetamisnaiskond Whitbread Round the World Race’i. Lugu otsustuskindlusest, tiimitööst, inimvõimetest. Samal ajal kui nad arvasid, et olid kaotamas, olid nad tegelikult juba maailma muutnud.
“RBG – õigluse esileedi” (RBG) on austusavaldus Ruth Bader Ginsburgi elutööle. Kuna respekteeritud bürood teda naisjuristina tööle ei võtnud, rajas ta 70-ndate alguses naiste õigustele keskendunud praktika, mis tegeles diskrimineerimisjuhtumitega. Niimoodi juhtum juhtumi haaval, heegeldas ta vundamendi Ameerika võrdõiguslikkuse kohtupraktikale.
“Atwood: sõna pärast sõna pärast sõna on võim” (A Word After a Word After a Word is Power) – olin just lõpetanud Margaret Atwoodi romaani „The Testaments“ ja alustanud Inspira kanalilt „The Handmaid’s Tale“ sarjaga, kui sain autori intervjuust teada, et fragmendid tema õõvastavast düstoopiast on eksisteerinud ka ajaloos. „Me õigused varastati ja me lasime sel ise juhtuda,“ ütleb romaani peategelane.
„Monika“: tippadvokaat Monika Mägi, kes äsja oma 88. sünnipäeva tähistas, räägib elust, inimloomusest, tõest, õigusest ja õiglusest. Erakordne elutarkus, täpsus ja sügavus.
„Unorthodox“ (Netflix) on tõsielu ainetel ilmunud miniseriaal, lugu 19-aastasest juuditarist, kes põgeneb ultra-ortodokssest kogukonnast Williamsburgist NYCis Berliini ja alustab seal uuesti.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Ott: Mind hämmastab, kui väikesest (viiruse)molekulist võib seiskuda inimese loodud keeruline ja tasakaalust väljas süsteemide maailm. Olukord annab võimaluse sügavalt järele mõelda, mida inimkond on siiani kokku korraldanud, millesse uskunud, mis olukord on täna, mis järeldusi teha ja kuidas planeerida homset. Veidral kombel isegi naudin kujunenud olukorda, mis annab võimaluse püsida kodus ja toimetada koos oma kalli perega 24/7. See tunne on hea ja see on kindlasti üks väärtus, millest tahaks kõvasti kinni hoida juhul kui ühiskonna ja majanduse toimemehhanismid peaksid ühel päeval taas “normaliseeruma”.
Helen: Mõtlen, et muutus algab iseendast. Muutmata ennast, ei ole võimalik muuta ka end ümbritsevat. Tunnen, et nüüd, kui kuu aega on möödunud ja esimene ehmatus möödas, hakkab tekkima rahu ja uus rütm. Minu suurim hirm on vist selles, et see hetk ununeb kiirelt ja kõikjal jätkub sama ogar rabelemine. Samas loodan, et ka need, kes on haprad, suudavad taastuda ja läbi kogemuse tugevamaks saada. Kontakt lähedastega, ka tiimiliikmetega, ei ole kadunud, on mõneti isegi lähedasemaks muutunud. Mõtlen, et mure teadmatuse pärast ning vajadus ka tõsiseid probleeme lahendada, on elu osa. Sisemine ärevus rööprähklemise ja ebavajalike sotsiaalsete kohustuste tõttu ei pea aga olema. Ma ei unista lihtsast ega muretust elust, küll aga saab vähendada asjatut ärevust ja tõmblemist. Treenin oskust eristada olulist pakilisest.
Millisest tulevikust unistad?
Ott: Et tänaseni hääletult kõlanud ilu saaks homme valjuks ja kõlaks kaugele.
Helen: Sellisest, et kõike on vähem, aga see, mis on, on parem. Et on julgust ja tarkust muutuseks ja ausust seda muutust kõigepealt iseendalt nõuda.