Täna jagavad karantiinilugusid Ingrid ja Virgo. Meie imeline melomaanist sisu- ja kommunikatsioonišeff Ingrid Kohtla on Tallinn Music Weeki tiimis olnud festivali algusaastatest, töötanud ajakirjanikuna, löönud kaasa mitmete telesaadete ekraanile jõudmisel (näiteks Eesti Top 7) ning tähistas just eile oma sünnipäeva. Ingridi sisukus, sügavus ja hea maitse on suur osa TMWi hingest ja vundamendist. Eesti muusikaettevõtlust edendava organisatsiooni tark, tarmukas ja erakordselt meeldiv juht Virgo Sillamaa on jazzmuusik ja kitarrist, muusikaagentuuri Avarus asutaja ning muusikaelu arendaja, kes on nii Euroopa Muusikaekspordi organisatsiooni juhatuses ja ka Tallinna Ülikooli BFMi nõukogus. Music Estonia on TMWi strateegiline partner, kelle panus Eesti muusikavaldkonna tervikliku ökosüsteemi arengusse ning rahvusvahelistesse edusammudesse on olnud erakordne, hetkelgi tegeleb nende tiim valdkonna toetamisega eriolukorras. Veab, et meil on Ingrid, Virgo ja Music Estonia, aitäh!
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Ingrid: Olen nädalaid elanud pea täielikus isolatsioonis, küll aga kolanud seda hoogsamalt zeitgeistlikus audiovisuaal-maailmas. Muulgas on mu radarile jäänud hulk düstoopilise laenguga muusikavideoid, sh Zebra Katzi „Moor“, milles Katz avastab mahajäetud Leedu hotellis oma teisiku, Mart Avi olemata tulevike miniseriaal „Spark / Soul ReaVer“, moekunstnik Mowalola painajalik lühifilm „Silent Madness“ jpt. Olen läbinud afrofuturistliku ulmeka „Jeesus juhatab sind kiirteele”, mille tegevus toimub tuleviku megapolises Tallinnas, mida ründab viirus nimega Nõukogude Liit. Alateadvust kummitavatele küsimustele vastuseid otsides olen miskipärast taas vaadanud „Twin Peaksi“ ja „Mr. Roboti“ finaale. Küsimuste eest põgenedes olen sukeldunud 1930ndate depressiooniaja muusikafilmide eskapistlikku imemaailma, täis Busby Berkeley militaristlik-psühhedeelseid inimjäsemete kaleidoskoope ja Fred Astaire’i absurdselt täiuslikku rütmipoeesiat.
Isolatsiooniajastu soundtrackis on mh kõlanud saksofonist Jon Hasselli narkootilise paueriga „Vernal Equinox“, hiljuti meie seast lahkunud Gabi Delgado „History of a Kiss“, Childish Gambino ja Yves Tumori uued albumid ning ka TMW esinejate muusika, mille ilmumist igapäiselt jälgida püüan. Eile alustasin koos sõbraga üle neti vahemikus 1930–2019 ilmunud singlite megaturniiri. Hetkel tundub, et AI veel niipea täiuslikku popmuusikat luua ei saa, sest vähemalt kõigile minult kõrgeimad punktid skoorinud lugudele on omased teatud väikesed võluvad “vead”.
Endistel kiirematel aegadel suuresti podcastide ja Audible dieedil olnuna loen nüüd õhtuti vahepeal pooleli jäänud kultuuriteoreetiku Mark Fisheri kirjutiste kogumikku „k-punk“ ja 19. sajandi hullu kirjamehe Paul Scheerbarti novelle ja klaasarhitektuuri manifesti koondavat teost „Glass! Love!! Perpetual Motion!!!“. Ühel hommikul – veel enne kodukontori ehk läpaka avamist – raamaturiiuli ees uimerdades jäi pihku Mati Undi romaan „Elu võimalikkusest kosmoses“, mille taasläbisin katkestusteta veel enne kodukontori ehk läptopi käivitamist. Eile sain sünnipäevakingiks klassikalise muumiraamatu „Võlukübar“ ja läbisin just selle esimese peatüki, milles ilmutasid end viis põnevat tulevikku lubavat pilvekest…
Virgo: Tõtt-öelda palju aega praegu väljaspool eriolukorrale reageerimist ei jää, aga midagi siiski. Hiljuti vaatasin Frontline veebist dokumentaali Amazonist ja Jeff Bezosest, mis tõstatab väga huvitavaid küsimusi uute territooriumite kohta, kuhu digiühiskonna kiire levik meid viib. Tarbijad jõuavad enne kohale, kui riiklikud regulatsioonid ning ühelt poolt vohab innovatsioon, teiselt aga ebavõrdsus ja ekspluatatsioon. Kas on võimalik tulevik, kus Amazon ja mõned üksikud muud omavad kogu veebiarhitektuuri?
Kuna käin koolis, siis pean palju lugema avaliku sektori ja digiarengutega seonduvad. Hästi põnev, hästi spetsiifiline ning peamiselt artiklite vormis. Üks huvitav ajakirjanduslik case study, mida soovitan lugeda on “End of Bureaucracy” (Harvard Business Review, 2018, Gary Hamel ja Michele Zanini), mis räägib ühest Hiina suurkorporatsioonist, mille struktuur on üles ehitatud mitte jäiga bürokraatiana, vaid hoopis siseturuna toimiva start-up meeskondadena.
Lõpuks, kogu päevakajalise loputan ajust öösiti sci-fi’d lugedes. Viimase aja olulisimaks on The Expanse seeria raamatud James S A Corey’lt. Tegemist on korraliku kosmoseooperiga, kus mõningase fantastika võõba all on väga ambitsioonikas ja detailne sotsiaal-tehnoloogiline valdavalt düstoopiline tulevikumudel, kus inimkond on laienenud kogu päikesesüsteemi. Poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed probleemid on suuresti samad, psühholoogilised aga paljuski ka uut moodi.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Ingrid: Tahaks justkui saada millelegi jälile, ulatuda nö asjade olemusse, tarbida, luua ja vahendada selleks, et „tõde“ tabada. Seda kõike on aga häkkimas tunne, et sellest pole kasu ja tasuks lihtsalt hingata sisse seda vähest, mis nö endisest päriselust veel alles. Aga me oleme juba muutunud. Näiteks paljakäsi šoppamise ning põhitabu – pideva näo katsumise! – mälestused võivad meid, koroona-eelseid, tuleviku põlvkondadest otsustavalt eristada.
Nagu on öelnud poksija Mike Tyson, on meil kõigil plaan, kuni meid nokauti lüüakse. Ajal, mil suur osa sellest, mida pidasime oma trumbiks, osutub nõrkuseks, on küsitav mitte ainult ühe indiviidi või kindla sektori ellujäämine, vaid kogu meie senise olemise viis. Samas usun, et kogu me logiseval eksistentsil on siiski üsna eriline ja sentimentaalne – ehk puhtinimlik – kaal ning ehk isegi midagi enamat, mida tasub siiski päästa ja putitada.
Virgo: Tunnen ärevust mõistagi lähedaste ja üldse kogu ühiskonna lähituleviku pärast. Ilmselt on ees rasked ajad. Samas ka lootust, et me ei lase sel kriisil vaid negatiivse ja purustava lainena üle käia, vaid kasutame ära ka kaasneva transformatiivse potentsiaali. Palju hoiakuid, tõekspidamisi, tavasid ehk business as usual hoiakuid ilmselt sellest puutumatult läbi ei tule. Kui antakse võimalus uusi rööpaid sisse sõita, siis millised me tahame, et need oleks? Tulevikuehitamise võimalused on praegu võimendunud.
Millisest tulevikust unistad?
Ingrid: Loodan, et koroona-eelsel ajal kohati ehk raevukaid ilminguid võtnud poliitilist korrektsust asendab päris viisakus ja mõtestatud tähelepanelikkus, halastamatut sildistamist kontekstuaalne analüüs ja võimalusel huumor. Aga muusika ja kunst ei peaks muidugi viisakad olema. Muusikavaldkonnas ootan muuhulgas rohkem poptimisti ning seda, et lõpuks ometi väljume igavesest retromaania ajastust, milles on liiga palju keskpäraseid 20. sajandi soundi ja poosidega bände ning ka üksteise kloonidest festivale. Muusikameedialt ja muusikatööstuselt üldisemalt ootan ikka veel kestvat angloameerika-kesksust asendavat glokaalsemat pilku, kuigi hetke tendentsid viitavad pigem (ajutise) regionaal-rahvusliku fookuse tugevnemisele. Ja kuigi olen ise paras koguja ning mõistan füüsiliste formaatide – plaat, raamat, just „see“ rõivatükk jne – võlu, tervitan igati veelgi digiteeritumat tulevikku. Ilma elusliikidest toodetud luksuskaubata ja pidevate kiirmoe-rallideta võiksime pärast praegust hädapärasega leppimise perioodi ka hakkama saada. Kõige rohkem unistan aga endalegi mõningase üllatusena igasuguste inimestega samas päris-ruumis kohtumisest.
Virgo: Kõige olulisemad väljakutsed on globaalsed ja planetaarsed. Unistan, et inimühiskond saab sellest aru ja käitub vastavalt.