Täna jagavad oma karantiinilugusid TMW infotöötajate juht Kadri Vaas ja Kai kunstikeskuse programmikoordinaator Triin Metsla. Festivali ajal TMW infolaudade tegevust koordineeriva Kadri igapäevatööks on Eesti filmikultuuri edendava Kinoliidu juhtimine. Triin, kes on muuhulgas esimese eestlasena veetnud aasta maailma kunstimetropolides kuulsat Frieze’i kunstimessi korraldades, hoolitseb Noblessneri sadamalinnaku kultuurisüdame Kai kunstikeskuse programmi eest.
TMW kunstiprogrammi kuraatori Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse asutatud Kai põhitegevus on Eesti moodsa kunsti edendamine nii meil kui ka rahvusvaheliselt, ent tegu on ka elamusliku kultuurikvartaliga, mis toob kunsti kogemise kõigile inimestele lähemale. Kui soovid Kai keskust raskel ajal toetada, siis tee tiir nende virtuaalses rõivakapis, kust leiab kevadise soodushinnaga nii pusasid kui ka nokamütse samuti immuunsust turgutavat ja stressi leevendavat Kai teesegu. Pärast karantiiniaja lõppu ja Kai taasavamist saad maja järgmisele näitusele minna sooduspiletiga!
Mida kuulad, vaatad, loed?
Kadri: Tunnistan, et olen sõltuvuses raadiost, eriti poliitikasaadetest, ent õnneks lastakse Kuku raadios ka head muusikat. Öökapil on ka hunnik raamatuid, mis ootavad lugemist, aga pole selleks veel mahti saanud.
Pean lugu ETV-st ja kanali valitud Briti telesarjadest. Viimane kinoelamus oli Jaan Tootseni dokumentaalfilm “Fred Jüssi. Olemise ilu” ja enne seda väisasin DocPointi, kus kustumatu jälje jättis lugu Süüria sõjast “For Sama”. Film on noore ajakirjaniku Waad al-Kateab seletus oma väikesele tütrele, miks nad Aleposse jäid ja alla ei andnud. See peaks olema kohustuslik vaatamine neile, kes tunnevad, et elu on keeruline, raske või ebaõiglane. Peale selle vaatamist loksub kõik paika. “Sipsiku” lugesin läbi ja plaanisin filmigi vaatama minna, kuid sellega peab veidi ootama.
Triin: Kodus viibimine on tõepoolest pakkunud väärtuslikku aega ja võimalust tegevusteks, mida varem on takistanud teised argitoimetused. Filmide ja seriaalide vaatamise harjumus on minust alati mingil põhjusel mööda läinud, kuid lugeda meeldib. Hetkel on pooleli Henry Milleri ‘Vähi pöörijoon’ ja Ingeborg Bachmanni novellikogumik – huvitaval kombel kaks äärmiselt vastandlikku autorit.
Muusika osas olen suur Klassikaraadio sõber – ei pea end sugugi suureks klassikalise muusika tundjaks, kuid kodus olles või autoga sõites meeldib väga taustaks Klassikaraadiot kuulata. Näiteks Tiia Järje veetav saade ‘Järjejutt’ on alati põnev ja hariv kuulamine.
Mida tunned ja mõtled? (antud olukorras)
Kadri: Mul on tunne, et inimkond on Emakese Maa välja vihastanud. Arvan, et inimkonnale on saadetud teatud hulk sõnumeid (loe: “Nii enam edasi minna ei saa””). Elame huvitaval ajal, mil hea tahtmise korral on võimalik väga kiiresti väga suuri muudatusi ellu viia, kuid vaid siht silme ees selge. Kõlab ehk naiivselt, kuid ainult selline mõtlemine, et meist kõigist oleneb midagi, paneb mind tegutsema.
Triin: Loodan väga inimeste kollektiivse vastutustunde peale. Kuigi iga väike otsus võib tunduda vaid ühe liivaterana suurest kõrbemassist, on kõigi panus, lubagem siin öelda, et elulise tähtsusega. Selline eriolukorra fenomen tekitab mõni hommik küll säärase tunde, et elaks justkui mõne ulmeraamatu skripti järgi, kuid suures osas on isikliku elukorralduse juures muutunud meedium ja töökeskkond. Loomupärase optmistina usun, et see saab läbi varem, kui oskame seda oodata.
Millisest tulevikust unistad?
Kadri: Minu unistused on utoopilised, aga mis oleks, kui jätaksime mõned tooted ostmata kuna neil on nii suure jalajäljega pakend? Kui võtaksime veidi tempot maha ja lendaksime harvemini, kasutaksime ühistransporti, sõidaksime veloga ja naudiksime pikki jalutuskäike. Vahest võtaksime ka aega, et lihtsalt olla, sest kui me oleme kogu aeg rattas, siis ei jäta me ruumi uutele ideedele, mõtetele.Anname võimaluse kohtumistele, vältides nina pistmist nutitelefoni igal võimalikul jõudehetkel. Sest et kui palju meile tegelikult õnnelikuks olemiseks tarvis on?
Triin: Unistan lihtsatest asjadest – ilusast soojast suvest täis head kunsti ja muusikat. Ootan pikisilmi ka Kai kunstikeskuse ja meie naabrite esimest suve Noblessneris päikese ja mere vahel. Samuti unistan, soovin ja loodan, et inimestel oleks hea tervis. Kõikide inimeste tervis on ühtmoodi tähtis.