Täna jagavad oma karantiinilugusid meie hea partneri Viru Keskuse turundusjuht Kristel Sooaru ning TMW produktsiooni- ja brändingutiimi fantastiline liige Mihail Makoshin. Loe, millega nemad praegusel ajal tegelevad, mida mõtlevad ja tunnevad.
Viru Keskus on olnud aastaid me festivali sõlmpunktiks südalinnas, kus toimuvad linnalavakontserdid ning paikneb festivali infostaap. Hindame väga seda pikaajalist koostööd ning Viru Keskuse panust inimkeskse linnaruumi toetamisse läbi loovuse. Oleme põnevil, mil viisil sel korral koolieelsel ajal augusti lõpus jõud ühendame. Edu teile, kallis Viru Keskus väljakutseterohkel ajal!
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Kristel: Tunnistan ausalt, et ärevuse tase on nii kõrge, et raske on midagi lugeda. Aga siiski, alati aitab mind hea klassika ja hea luule. Kõige keerulisemal hetkel võtsin kätte Indrek Hirve kauni luulekogu “Inglisild” ja Aleksander Puškini “Jevgeni Onegini”. Sõnade kaunis kulgemine on äärmiselt rahustav, kinnitab teadmisi meile eelnevate põlvkondade ees olnud keerulistest olukordadest. Peale valitsuse otsust kaubanduskeskuste sulgemise osas, mis oli emotsionaalse murdumise hetkeks, läksin vanni ja kuulasin live streami Elphfilarmoniest, kus mängiti Schumanni kolmandat sümfooniat Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri esituses dirigent Sakari Oramo juhtimisel. Eelnevatel päevadel ammutasin jõudu Metsatöllust, kelle lugu “Vägi & Võim” annab kõike seda, millest hetkel puudu on.
Vaatan aknast välja, loodust tema tärkamise ilus ja tean, et ka kõige tumedamatel aegadel on kevade tärkamise jõud andnud lootust ja jõudu. Unetutel hetkedel kuulan linnulaulu, see annab kindlust looduse ringkäigust hoolimata meid tabanud ajutisest hädast.
Mihail: Karantiini ajal kuulan hästi palju erinavait mussi eliktroonikast kuni metali. Minu hetkel lemmik on Viagra Boys uus EP “Common Sense”. Telekat mul ei ole, aga Youtube’is vaatan erinevaid asju mind huvitavatel teemadel. Just lõpetasin Viktor Peleveni raamatu “S.n.u.f.f.” lugemise ja soovitan seda soojalt. Alustasin Dan Browni romaaniga “Inglid ja deemonid” (“Angels and Demons”). Mõnikord mängin mussi Abletonis ja PlayStationi mänge.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Kristel: Lihtsustades võib öelda, et kriisis tuleb tegutseda, mitte tunda. Aga kõiki meie tegusid peab toetama väärtusruum. Tuleb tegutseda, hoidmaks ära suurema kahju tekkimise, samal ajal hoides ja toetades nõrgemaid. Tunnetes valdab mind äratundmine, et see on meie põlvkonna õppetund, nüüd on meie kord.
Mihail: Ma loodan, et see viiruse lugu varsti lõpeb. Mul on nii suur soov kohtuda inimestega, teha oma tööd, minna üritustele ja teha üldse kõike, mida me praegu teha ei saa.
Millisest tulevikust unistad?
Kristel: Keerulistes olukordades unistavad inimesed lihtsatest asjadest, see tuletab meelde elu põhiväärtusi. Nii unistan ka mina hetkel eelkõige olukorra pöördumisest tavapärase juurde,et saaks kokku saada sõpradega, et saaks taas kiirustada oma igapäevaseid tegemisi. Et saaks taas reisida oma lemmikpaikadesse Toskaanas ja Normandias. Esimesena loodan ma aga, et Eesti inimesed saavad kriisist väljuda minimaalsete kaotusega nii materiaalsel skaalal kui ka väärtushinnangutes, et meie riigi alustalad ja meie vabadus ei saaks kahjustada. Veidi üldistades unistan muidugi sellest, et käesolev kriis tuletab meelde üldinimlikke väärtusi ning õpetab meid nendele tuginedes kasvama hoolivalt, arvestades nii looduse kui ka teiste inimestega.
Mihail: Soovin, et me kõik väljuksime sellest kriisist minimaalsete kaotusega ja teeksime kõike, mida vahepeal ei saanud mitu korda paremini ja naudiksime elu.