Meie tänaseid karantiinilugusid vestavad TMW kommunikatsioonitiimi liikmed Tiia Falk ja Asko Astmäe. Suulise tõlke magistrist Tiia liitus meiega sel välisturunduse ja -kommunikatsiooni koordinaatorina. Muuhulgas on ta töötanud geeniuuringute koordinaatorina jakeskendub hetkel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrikraadi omandamisele, kasvatab lapsi ja rõõmustab abikaasa kääritusprojektide üle. Hetkel nüüdismeedia magistrikraadi omandav Asko on viimastel aastatel toimetanud TMW veebi ja löönud kaasa sotsmeedia sisu loomises, ent maast madalast hiphopilainel purjetanuna on ta teinud kaastööd ka veebilehele Hooligan Hamlet ning räppinud Patriarhi nime all grupis 1teist. Loe, mida nemad sel kummalisel ajal teevad, mõtlevad, loevad ja tunnevad.
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Tiia: Kriisi alguses ei suutnud end uudiste küljest lahti rebida ja elasingi suures koroonamullis, aga see polnud vaimsele tervisele hea, seega uudiseid jälgin nüüd vähe, sotsiaalmeedias veedan ka vähem aega. Ühtaegu on vaja ka lõputöö ära teha ning sellepärast loen praegu palju kliimakommunikatsiooni teemalisi artikleid, kuulan podcaste kliima teemal. Lõpuka tegemise taustaks sobib hästi klassikaline muusika, aga ka näiteks Badbadnotgood’i instrumentaalsed albumid aitavad kenasti tempot hoida. Vaatan üsna palju Netflixist lastega koos jaapani joonisfilme – näiteks viimati “The Tale of Princess Kaguya”, mis oli lihtsalt nii rabavalt ilus ja hea. Praegu on palju neid sinna juurde tulnud, nii et võtame järjest kõik läbi – nende rahustav meloodiline foon ja visuaalne ilu on nagu palsam hingele. Reisimise teema paelub praegu ka – bald and bankrupt YouTube’is näiteks. Väga huvitavaid paralleele praeguse olukorraga leidus hiljuti ETV2s näidatud dokumentaalis “Rikaste generatsioon”. Ja kui üldse tahate selle kriisi korraks unustada, siis võtke kindlasti ette Tiger King! Kui meelerahust puudu jääb, siis nüüd saab muide RZAga koos “mediteerida” – Spotify’s Guided Explorations!
Asko: Eri teostega tutvumiseks on aeg hetkel igati soodne. Muusika osas olen taasavastamas jazzi- ja klassikamaailmu (nt hiljuti lahkunud McCoy Tyneri looming ja Anton Bruckneri gargantualikud sümfooniad, milledesse süvenemiseks tavapärases rütmis piisavalt aega olnuks raskem leida). Uuest muusikast tooksin välja vagabundiliku New Orleansi räppari Jay Electronica esikalbumi, mis on ühel või teisel moel ilmuma pidanud juba nii kaua, et selle tulek tunduski võimalik vaid siis, kui maailmaga midagi lahti on. Lugemisvaraks on jäänud see, mis hetkel laenutatud olema juhtus (õnneks küllaltki vaheldusrikas valik, Madis Kõivust Huysmansini). Tänu ERRile ja teistele keskkondadele on menüüsse sattunud erinev kodu- ja välismaine filmiklassika ja dokivalik.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Tiia: Kõik näib praegu olevat võimendatud – ka tunded, mis kõiguvad üsna kõvasti. Kahju on kõigest sellest, mis ära jäi – festival õnneks sai kolida, aga viimast ärajäänud semestrit kallite kursakaaslastega Tartus ei saa kuidagi tagasi. Kodus olemisest tunnen rõõmu ja olen avastanud, et tasus ära aastaid oma pesa punuda mõttega, et kodu oleks puhkamise koht, kust ei peaks puhkusele ära põgenema kuhugi võõrale maale. Lapsed on osutunud meeletult suurteks rõõmu allikateks, isegi rohkem kui tavaliselt. Tunnen hirmu vanemate ja vanavanemate pärast, kuid samas jällegi suhtleme rohkem kui tavaliselt ja see on hea. Kõiki tundeid on praegu nii palju korraga, neis kõigis orienteerumine ja nende seedimine on suur väljakutse. Üllatuseks avastasin, et tunnen tohutult puudust inimestest, kellele enne pole eriti palju mõelnud – lasteaia ja kooli söögitädid!!!
Asko: Põhimotiivideks on seotus ja vastutus. Olukord ilmestab hästi, kuidas planeet on varasemast justkui väiksem ning tegude puhul tuleb arvestada, et ükskõik kelle lutsukivi järellainetus võib ulatuda kaugele. Siit-sealt loetu-vaadatu osas tekitab kahetsust, et privilegeeritus võib esineda ilma vastutustundeta (kui mitte viimase arvelt).
Millisest tulevikust unistad?
Tiia: Mul on kahju, et kliima teemaga läks jälle nii nagu viimati 2008 majanduskriisi aegu – vahetult enne kriisi räägiti sellest väga palju ja asjad arenesid kiiresti edasi, aga siis tuli kriis ja kliima lükkus tahaplaanile. Ma siiralt loodan, et seekord nii ei lähe ja kui see kõik on läbi ning tuleb aeg tagasivaateks, leiame planeedi Maa elanikena, et vahepealsed arengud on näidanud meile parema suuna kätte, kuidas areneda edasi säilenõtkuse võtmes. Kas olete muidu märganud linnas ringi liikudes, kui palju värskem on õhk? Praegu oleks ideaalne hetk teha see rohepööre ühe hoobiga ära, kui kõik on nagunii peapeale pööratud, aga me ikka lähme oma fossiilsete abirataste juurde tagasi… Praegu veel jõuaks seda suunda pöörata.
Asko: Metsloomade müümise ja tarbimisega seostuv keeld Hiinas on loodetavasti enamat ja kestvamat kui sõnakõlks. Soomusloomade – väidetavalt maailma enim salaküttimise ohvriks langeva looma – kohutava käekäiguga seoses Aasia delikatessturu ja “traditsiooniliste raviomadustega” (nende soomused koosnevad keratiinist just nagu inimlooma küünedki) olen kursis olnud aastaid, nagu ka loomade ja pargivahtide tapmisega salaküttide poolt nt Krügeri ja Virunga rahvusparkides, Kalifornia pringli hävingu piirini viimist (kes ise ei ole isegi sihikul olnud, vaid on tihti oma otsa leidnud totoaba, järjekordse kõrget hinda meelitava ebaseadusliku delikatessi, püüdmiseks välja pandud võrkudes) ja laululindude massilise püüdmisega Lõuna-Euroopas ja Levandis. Olgu põhjuseks trofeeihalus või pseudoteaduslikud lootused, võiks sellised asjad hääbuda. Ilma nõudluseta mustal turul ei oleks mõnigi neist väljasuremisohus.
Samuti soovitan (turismile, kruiisidele ja muule mõeldes) kõigile mõõdukas koguses elutervet asketismi.