Täna jagavad oma karantiinilugusid geenitehnoloogist Tuuli Dmitrijeva, kelle juhatusel tegutseb TMW festivalil terve armee vapraid vabatahtlikke abilisi infotöötajatest bändisaatjateni ning meie hea meediapartneri, Baltikumi suurima meediakontserni Postimees Grupp turundusjuht Margus Reintal. Loe, mida nad praegusel ajal kuulavad, loevad, mõtlevad ja tunnevad.
Mida kuulad, vaatad, loed jne?
Tuuli: Hetkel on minu TOP 1 sari „Aktuaalne Kaamera“, seda vaatan IGA PÄEV! Võiks lausa öelda, et olen fänn. Kuna eriolukord sunnib kodus olema, siis lemmiklaul on hetkel linnulaul, mida aknast kuulda saab (leevendab igatsust õue minna), lisaks annab minu päevadele vürtsi Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeeliumi“ lugemine.
Margus: Mina kuulan ja kuulen vaikust. Imeline tunne on kevadpäikese käes linnamajade vahel ühtäkki mõista, et kadunud on autode müra ja laste kilked. Varem sai seda teha metsas või lapsepõlvekodus. Kuulata vaikust või seda, kuidas loodus sinuga kõneleb. Samuti olen siiski jätkanud reisimist. Teen sedagi, kuulates erinevaid reisikirju või podcaste. Täna just seiklesin Tuvalu saartel. Paigas, mis on turistide poolt üks vähem külastatumaid kohti maamunal. Sageli saadab mind jalutuskäikudel juba lapsepõlves lummanud raadiohääl Helgi Erilaid. Otsin nüüd taas need saated digihoidjast üles. Viimati sattusin näiteks Getty villasse, Neuschwansteini lossi ja uuesti Kingstonisse Jamaikale.
Vaatamiseks olen leidnud üleüldse rohkem aega. Kodumaised saated on nüüd sattunud minu päevakavva. Eriti mõnus on seda teha järelvaatamise või VeebiTV vahendusel. Hästi sümpaatsed on olnud kodukontserdi ideed. Just see vahetu ja personaalne tunne teeb need erilisteks. Midagi läheb valesti, aeg ajalt kaob heli, pereliikmed seiklevad kaadris. Kel võimalik, see teeb väikese annetuse, toetades kohalikke muusikuid.
Mis hetkel loeb, on südamega tehtud ja südamesse minevad artiklid. Kellegi personaalne läbielamine antud olukorras või põhjaliku uurimise tagajärjel sündinud kirjatükid. Mida aga ma ise veel loen? Nädalavahetusel käisin just suvilas raamatuvarusid täiendamas. Taasavastasin legendaarse sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Kerge ja lihtne lugemine, mis hetke rusuvas situatsioonis hästi mõjub. Dokkfilm Alaska koerarakendite võistlusest ajendas esmalt haarama lapsepõlve lemmikut Jack Londoni “Valgekihva”. Lisaks olen leidnud mitu põnevat elulooraamatut. Saab ju nende vigadest õppida ja nende edulugusid eeskujuks võtta.
Mida selles situatsioonis tunned ja mõtled?
Tuuli: Kurvaks teeb see olukord. Raskem osa on veel ees, kuid paljud ei saa olukorra tõsidusest aru ega hooli. Nii selgelt joonistab välja ükskõiksus, pole siis ime, et ei käida valimas ega võeta tõsiselt kliima soojenemist. Nii nagu TMW saab reaalsuseks ka tänu suurepäraste vabatahtlike abi, jõu, energia ja koos tegutsemise himule, siis ka sellest viirusest saame me jagu ainult üheskoos (koju jäädes)!
Margus: Kõige raskem on hetkel toime tulla teadmatusega. Sellise olukorraga ei ole nüüdisaja inimene vaat et kokku puutunudki. Alalhoidlikult loobutakse kõigest, mis liigne. Mida nädal edasi, seda vähem vaadatakse otsa arengule ja edasi pürgimisele. See aga röövib väga kiiresti tervetel sektoritel sissetuleku. Doominoklotsid kukuvad seejärel väga kiiresti. Turvatunne kaob. Kahju on tõdeda, et tagavarad on kõikjal nii õhukesed. Majandus on purjetanud pikalt pärituult. Aga sooviga üha enam saavutada on riik, ettevõtted ja indiviidid seni saadud ressursid uuesti tööle rakendanud. Ja nii me liigume õhukesel jääl. Kes sisse kukub, seda aidata on raske. Kui keegi aitab, võib ta ise ka läbi vajuda. See on see teadmatus ja turvatunne. Just hetk tagasi oli see kõik olemas. Ühtäkki kadunud. Leevendus sellele on ehk huumor. Nali ja naer. Ainult inimesele iseloomulik omadus. Pakkudes lohutust ja lootust. Ärge sellest loobuge!
Millisest tulevikust unistad?
Tuuli: Ma unistan ilusast homsest, sellest, et kõik see jube aeg saab mööda (ilma kadudeta) ning saab naasta lihtsate asjade juurde nagu koosolemine sõprade ja perega.
Margus: Siiralt loodan, et me kõik tuleme sellest välja võimalikult väikeste kadudeta. Kindlasti peame vältima olukorda, kus meil kellelgi oleks seetõttu ühtäkki kadunud põhilised esmavajadused. Toit peaks olema laual ja katus pea kohal. Ei kaoks kodusoojus ja kaaslaste toetav käsi. Et need kellel on võimu ja võimalusi toetavad neid, kes elu hammasrataste vahele jäävad. Et ei lastaks antud olukorda ära kasutades kellelgi alusetult ja teiste arvelt rikastuda. Et igaüks meist saab öelda, et on olukorra parendamisele oma panuse andnud. Me oskaksime rohkem hinnata pere, sõprade ja kogukonna tuge ning olemasolu. Väärtustame kodumaiseid ettevõtmisi. Innustame ja aitame jalule uusi tärkavaid ideid, mis loovad lisaväärtust meie riigi jätkusuutlikuks arenguks. Et riigisüsteem saaks uuesti üles laotud alustel, mis arvestavad analoogse murepilve tekkimisega tulevikus ja oskaks koheselt rakendada vastavaid meetmeid selle lahendamiseks minimaalsete mõjudega majandusele. Loodetavasti õpetab see olukord meid kõiki elama edaspidi täisväärtuslikult, samas säästlikult. Nii keskkonna kui ka tarbimisharjumiste aspektist.